meie teekond

Teekond algab

enne Konnekt Alustades üritas paar meist anda endast parima, et olla fantastilised lapsed. Nagu enamik pensionäre, jäid meie emad ja isad oma koju, sest neil oli mugav, nad tundsid naabreid ja neile meeldisid nende kohalikud poed. Lõpuks kolisid nad pensioniküladesse või vanadekodusse.

Johannes ja Karl - meie lugu

Vedu jätkub

Kinni elatud, üksildased vanemad

Paraku oli elu hõivatud. See pole muutunud. Ehkki meie vanematel olid hooldajad, näiteks õed ja koduabi, ning kuigi nad käisid väljas koos oma kirikurühmade, murukausside klubide ja kohaliku omavalitsuse tegevusrühmadega, olid nad üksildased… ja sotsiaalne eraldatus on tervisele ohtlik. Nad tahtsid meid näha ja meiega rohkem aega veeta. Muidugi, nad ütlesid seda harva, sest nad ei tahtnud koormaks olla. Helistasime neile sageli, kuid see polnud sama. Nad ei näinud meid naeratamas ja seetõttu oli neid naeratada panna palju raskem. Raske oli öelda, kas nad olid õnnelikud või üritasid lihtsalt julgelt kõlada.

Pidev mure

Mõnikord ei osanud me öelda, kas nad olid haiged või oli neil lihtsalt krõbe hääl, sest segasime nende uinakut. Mõnikord helistasime, kui nad olid vannitoas või köögis hõivatud, ja muretsesime nagu hullud, kui nad meie kõnedele ei vastanud. Mis kõige hullem, ühel meie emmel oli mõnikord magamisraskusi ja tal oli valesti läinud päev… nii et ta ärkas 5pm ajal uinakust, sööb hommikusööki, viibib tundide kaupa ärkvel ja jätab järgmisel hommikul oma kohtumised vahele. See ajas meid murega hulluks. On ainult nii palju kordi, kui saate helistada naabritele, et nad uksele pauguks või akendesse torkaksid. On ainult nii palju kordi, kui võite kõik tööpäevale visata ja vanemate juurde minna nädalapäeva keskel.

Videokõned ... kui raske see võib olla?

Igaüks meist tabas iseseisvalt videokõnede ideed! Skype, Facetime, Messengerirakendused ... kui raske see olla võiks? Seadsime emadele ja isadele üles PC- või Mac-arvuteid, sülearvuteid ja lõpuks tahvelarvuteid. Installisime videokõnede rakendused. Saime neile WiFi-teenusega Interneti-teenuse. Näitasime neile, kuidas meile helistada. Ja installime videorakendused omaenda arvutitesse ja mobiiltelefonidesse. Noh, me saime varsti teada, kui raske see võib olla! Saime varsti teada palju põhjuseid, miks enamik pensionäre - ja isegi enamik noori täiskasvanuid ja lapsi - ei kasuta videokõnede rakendusi.

Riistvara ja tarkvara probleemid

Isegi enne seda, kui dementsuse julm varjund aeglaselt meie vanemate meelevalda tungis, olid nad tehnoloogiaga raskustes. See oli masendav. Kui me peaksime kulutama ajale, mille kulutasime probleemide lahendamisele, proovimisele neid ümber õpetada, proovida hakkama saada niinimetatud “lihtsate” opsüsteemide ja “tasuta” rakendustega, oleksime igaüks saanud maksta tosina lennupiletid!

Esiteks olid probleemid riist- ja tarkvaraga: arvutid jookseksid krahhi alla ja püüaksid viirusi. Pärast värskendusi ei töötaks rakendused enam. Ikoonid salapäraselt liikusid või kadusid või kadusid kuidagi prügikasti. Kõvakettad ja mälukaardid muutusid ebausaldusväärseteks ja tuli välja vahetada.

Kunagi pole laetud, kunagi läheduses ega kunagi levialas

Sülearvutite ja tahvelarvutite laadimine ei tundunud kunagi olevat - nii et me ei saanud videokõnesid teha just siis, kui meil seda kõige rohkem vaja oli - ja isegi siis, kui need laaditi, jäeti nad kuhugi majja, kus oli halb WiFi või ei saanud kuulda helisemist. Sellest sai koristustöö: proovisime kõigepealt nende sülearvutile või tahvelarvutile videokõnesid helistada, siis helistaksime emale või isale telefoni teel, siis käiksid nad tahvelarvutit ja laadijat otsimas. Lõpuks kutsusime nad tagasi ja nad lülitasid sisse laaditud tahvelarvuti ja käivitasid videokõnede rakenduse.

Halb kvaliteet, halb kogemus

Kvaliteet ei tundunud kunagi suurepärane… ja seda nii paljudel põhjustel. Mõnikord polnud Wi-Fi piisavalt tugev toolil, kus nad istusid. Mõnikord ei oleks neil Interneti-andmeid (ja Internet oleks kurnatud), sest üks teine ​​sugulane kasutas seda viimase külastuse ajal ära. Mõnikord väsisid nad tahvelarvutit käes hoides ja panid selle oma nägu ettepoole. Ja ekraanid, kaamerad, kõlarid ja mikrofonid, mis on sisse ehitatud isegi parimatele tahvelarvutitele, on pisikesed ...

Segased kaablid, katkised pistikud

... aga kui ühendame välised kaamerad ja kõlarid, muutuvad puhased kaablid lõpuks juhtmete segadusse, pistikud tõmmatakse välja ja pistikute tihvtid (eriti USB-pistikute puhul) painutatakse valesti tõmbamisega , või lükatakse teistesse pistikupesadesse.

Raske näha, raske kuulda

10-tolliste tahvelarvutite ekraan oli natuke liiga väike, et seda mugavalt ema "lemmiktoolilt" näha oleks ja tahvelarvuti ise kukub pidevalt ümber või koputatakse selle alusest. Pisikestest kõlaritest pärit helitugevus oli kõne ajal liiga pehme ja kui me helistasime, oli see liiga pehme, et seda maja teiselt poolt helisema kuulda!

Käe-silma koordinatsioon, ootamatud hüpikaknad

Meie vanemate vanemaks saades oli iPadi või tahvelarvutite kasutamist veelgi raskem. Käsitsi-silma koordinatsioon, mis on vajalik selliste rakenduste nagu Skype või Facetime kasutamiseks, õigete kontaktide valimiseks, ootamatute hüpikakendega toimetulemiseks ... hulgaliselt konfiguratsioonivõimalusi, mida võiks tahtmatult valesti seadistada ... ja kogemata näpu- või pühkimisliigutuse abil või ühe nupuvajutuse asemel pikk vajutus. Masendav! Oh, ja nende personaalarvutirakendused olid sama tülikad: nad klõpsavad hiire parema nupuga hiireklõpsu, põhjustades täiesti soovimatuid ja ootamatuid tõrkeid või lohistavad / kukuvad klõpsamise asemel üks kord, põhjustades ikooni teisaldamist või kadumist prügikasti. kausta. Nende vanad arvutid näisid pärast iga värskendust aeglasemaks muutuvat. Kuulsime end sageli ütlemas: “palun lülitage see välja ja siis uuesti sisse!”, Kui me juba loobuma hakkasime.

Varunumbrit pole

Mõnikord oli see meie süü. Näiteks unustame mõnikord omaenda tahvelarvuti laadimise või arvuti välja lülitada või unustada, et lõpetasime oma mobiiltelefonis videokõnede rakenduse. Mõnikord unustame me kolida hea WiFi-ga tuppa või unustada konfigureerida mobiiltelefoni Wi-Fi kaudu ühenduse looma. Nii et kui meie vanemad proovisid meile videokõnesid teha, siis noh ... me ei olnud sisse lülitatud ja varundamist polnud ja nii õpiksid meie vanemad videokõnedega mitte vaeva nägema. Nad helistaksid meile hoopis telefoni teel ... ja kui me palusime neil videokõnedele üle minna, oli see lihtsalt liiga suur pingutus, et end üles riputada ja uuesti alustada.

Lõpuks tekitasid paljud halvad kogemused neile videokõnesid. Miski julgustamine ei paneks neid uuesti proovima.

Meeskond moodustab!

Siis ühel päeval me kohtusime. Me rääkisime. Leidsime, et kõigil meist oli sama probleem! Mõistsime, et meie emad ja isad - ja ilmselt ka paljude teiste inimeste emad ja isad - vajavad tõesti lihtsat ja usaldusväärset toodet, kvaliteetse riistvara, kohandatud tarkvara, professionaalse installeerimisega, koos kõigi teenustega ja suure toega, nii et perekond seda ei teinud Ei pea olema IT-poisid.

Ja ümberringi polnud midagi sellist. Kõikjal.

Nii et 2013-is panime kokku a meeskond... ja siis on see tõeline Konnekt lugu algas!

rahvusvaheliselt

See on 2019. Videotelefon on ainulaadne, sama usaldusväärne kui teie vana röster ja seda müüakse kogu Ameerikas, Suurbritannias ja Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Me pole veel üht Antarktikasse saatnud. Arvan, et sealsed pingviinid ootavad meie veekindlat versiooni?