meie teekond

Teekond algab

enne Konnekt Alustades üritas paar meist anda endast parima, et olla fantastilised lapsed. Nagu enamik pensionäre, jäid meie emad ja isad oma koju, sest neil oli mugav, nad tundsid naabreid ja neile meeldisid nende kohalikud poed. Lõpuks kolisid nad pensioniküladesse või vanadekodusse.

John ja Karl - meie lugu

Vedu jätkub

Kinni elatud, üksildased vanemad

Paraku oli elu tihe. See pole muutunud. Kuigi meie vanematel olid hooldajad, näiteks õed ja koduabi, ja kuigi nad käisid koos oma kirikurühmade, murukausiklubide ja kohaliku volikogu tegevusgruppidega väljasõitudel, olid nad üksildased ... ja sotsiaalne eraldatus on tervisele ohtlik. Nad tahtsid meid näha ja rohkem aega veeta. Muidugi ütleksid nad seda harva, sest ei tahtnud olla koormaks. Me helistasime neile sageli, kuid see ei olnud sama. Nad ei näinud meid naeratamas ja seetõttu oli neid naeratada palju raskem. Raske oli öelda, kas nad olid õnnelikud või üritasid lihtsalt vaprana tunduda.

Pidev mure

Mõnikord ei saanud me öelda, kas nad on haiged või on neil lihtsalt krooksuv hääl, sest katkestasime nende uinaku. Mõnikord helistasime siis, kui nad olid vannitoas või köögis askeldanud, ja muretsesime hullumeelselt, kui nad ei vastanud meie kõnedele. Kõige hullem on see, et ühel meie emadest oli mõnikord unehäireid ja ta sai oma päeva valesti ... nii et ta ärkas kell 5 uinakust, sõi hommikusööki, oli tundide kaupa ärkvel ja jättis järgmisel hommikul oma kohtumised vahele. See ajas meid murest hulluks. Ainult nii palju kordi saab naabritele helistada, et nad uksele paugutama või akendesse tippuma. Ainult nii palju kordi, kui saate keset nädalapäeva kõik maha visata ja vanemate juurde minna.

Videokõned ... kui raske see võib olla?

Igaüks meist tabas iseseisvalt videokõne ideed! Skype, Facetime, Messengeri rakendused ... kui raske see olla võiks? Seadistasime oma emadele ja isadele PC- või Mac-arvutid, sülearvutid ja lõpuks tahvelarvutid. Installisime videokõnede rakendused. Saime neile WiFi-teenusega Interneti-teenuse. Näitasime neile, kuidas meile helistada. Ja installisime videorakendused oma arvutitesse ja mobiiltelefonidesse. Noh, peagi saime teada, kui raske see võib olla! Peagi saime teada paljudest põhjustest, miks enamik eakatest - ja isegi enamik noori täiskasvanuid ja lapsi - videokõnede rakendusi ei kasuta.

Riistvara ja tarkvara probleemid

Isegi enne, kui dementsuse julm varjuline riie aeglaselt meie vanemate meeltesse tungis, oli neil tehnoloogiaga probleeme. See oli masendav. Kui peaksime kulutama ajale, mis kulus probleemide lahendamisele, nende uuesti õpetamisele, nn lihtsate opsüsteemide ja tasuta rakendustega toimetulekule, oleksime võinud igaüks maksta tosina eest lennupiletid!

Esiteks olid probleemid riist- ja tarkvaraga: arvutid jookseksid krahhi alla ja püüaksid viirusi. Pärast värskendusi ei töötaks rakendused enam. Ikoonid salapäraselt liikusid või kadusid või kadusid kuidagi prügikasti. Kõvakettad ja mälukaardid muutusid ebausaldusväärseteks ja tuli välja vahetada.

Kunagi pole laetud, kunagi läheduses ega kunagi levialas

Näis, et sülearvuteid ja tahvelarvuteid pole kunagi laetud - nii et me ei saanud videokõnesid teha just siis, kui meil kõige rohkem vaja oli - ja isegi siis, kui neid laeti, jäeti nad kuhugi majja, kus oli halb WiFi või ei saanud seda teha kuulata helisevat. See muutus tööülesandeks: proovisime kõigepealt videokõnesid nende sülearvutile või tahvelarvutile helistada, seejärel helistasime telefoni teel emmele või issile, siis nad rabelesid maja ümber tahvelarvutit ja laadijat otsides. Lõpuks helistasime neile tagasi ja nad lülitasid sisse laetud tahvelarvuti ja käivitasid videokõne rakenduse.

Halb kvaliteet, halb kogemus

Kvaliteet ei tundunud kunagi olevat suurepärane ... ja seda nii paljudel põhjustel. Mõnikord ei olnud WiFi piisavalt tugev toolil, kus nad istusid. Mõnikord oleks neil Interneti-andmed otsas (ja Internet oleks gaasides), kuna üks teistest sugulastest kasutas seda kõike viimase külastuse ajal. Mõnikord väsisid nad tahvelarvutit käes hoides ja panid selle näost eemale. Parimatele tahvelarvutitele sisseehitatud ekraanid, kaamerad, kõlarid ja mikrofonid on väikesed ...

Segased kaablid, katkised pistikud

... aga kui me ühendaksime sisse välised kaamerad ja kõlarid, muutuksid korralikud kaablid lõpuks juhtmeteks, pistikud tõmmatakse välja ja pistikute tihvtid (eriti USB-pistikutel) kõverduvad valest surumisest või lükatud teistesse pistikupesadesse.

Raske näha, raske kuulda

10-tolliste tahvelarvutite ekraan oli lihtsalt natuke liiga väike, et seda mugavalt näha Mumi lemmiktoolilt, ja tahvelarvuti ise kukkus pidevalt ümber või koputati oma aluselt. Pisikeste kõlarite helitugevus oli kõne ajal liiga pehme ja kui me helistasime, oli see liiga liiga pehme, et seda maja teisest küljest helistada!

Käe-silma koordinatsioon, ootamatud hüpikaknad

Kui meie vanemad kasvasid, muutus neil iPadide või tahvelarvutite kasutamine veelgi raskemaks. Käe-silma koordineerimine on vajalik selliste rakenduste nagu Skype või Facetime kasutamiseks, õigete kontaktide valimiseks, ootamatute hüpikakendega toimetulekuks ... hulgaliselt konfiguratsioonivõimalusi, mida võib tahtmatult valesti seadistada ... või ühe puudutuse asemel pikalt vajutamine. Pettumust valmistav! Oh, ja nende arvutirakendused olid sama tülikad: nad klõpsasid hiirega paremklõpsates aeg-ajalt, mille tulemuseks olid täiesti soovimatud ja ootamatud vead, või lohistasid nad ühe korra klõpsamise asemel, põhjustades ikooni liikumise või kadumise prügikasti kausta. Tundus, et nende vanad arvutid muutuvad pärast iga värskendust aeglasemaks. Sageli kuulsime ennast ütlemas: "Palun lülitage see välja ja siis uuesti sisse!" kui hakkasime alla andma.

Varunumbrit pole

Mõnikord oli see meie süü. Näiteks unustasime mõnikord oma tahvelarvuti laadimise või arvuti välja lülitada või unustasime, et oleme videokõnesid oma mobiilseadmes lõpetanud. Mõnikord unustasime kolida hea WiFi-ga tuppa või unustasime oma mobiili konfigureerida WiFi kaudu ühenduse loomiseks. Nii et kui meie vanemad proovisid meile videokõnesid teha, siis ... me ei olnud sisse lülitatud ega olnud varukoopiaid ja nii õppisid meie vanemad videokõnedega mitte vaeva nägema. Nad helistasid meile hoopis telefoni teel ... ja kui palusime neil videokõnedele üle minna, oli lihtsalt liiga suur pingutus katkestada ja uuesti alustada.

Lõpuks tekitasid paljud halvad kogemused neile videokõnesid. Miski julgustamine ei paneks neid uuesti proovima.

Meeskond moodustab!

Siis saime ühel päeval kokku. Me rääkisime. Leidsime, et meil kõigil oli sama probleem! Mõistsime, et meie emad ja isad - ja ilmselt paljud teisedki emad ja isad - vajavad tõesti lihtsat ja usaldusväärset toodet, millel on suurepärane kvaliteetne riistvara, kohandatud tarkvara, professionaalne install, kõik pakutavad teenused ja suur toetus, nii et pere seda ei teinud ei pea olema "IT-poisid".

Ja ümberringi polnud midagi sellist. Kõikjal.

Nii et 2013-is panime kokku a meeskond... ja siis on see tõeline Konnekt lugu algas!

rahvusvaheliselt

On 2019. Videotelefon on ainulaadne, sama usaldusväärne kui teie vana röster ja seda müüakse kogu Ameerikas, Suurbritannias ning Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Me pole veel ühte Antarktikasse saatnud. Ma arvan, et sealsed pingviinid ootavad meie veekindlat versiooni?